Võro kiil. Europas yngste målreising?

Abstract

Kokkovõtõq võro keelen Harilik Norra keelepruukja tiid, et Norra keelesais om esiqeräline, a sagõhõhe tiiä-äi, mink poolõst taa esiqeräline om. Norra olõ-õi uma bokmåli ja nynorskiga sukugi ainugõnõ riik, kon eläseq kõrvuisi kats kirätraditsiuuni, miä ommaq lähküq sugulasõq. «Kas siis selle maa keel» om Eestin tunnõt ku pia prohvõtlik maakeele arõndamisõ ettekuulutus. Eesti keelest om saanuq kultuurkiil, a taa protsessi ohvris oll' lõunõeesti kiräkiil. Eesti keelekõrraldustõ om 20. aastagasaa seen tulnuq autoritaarsit juuni, täämbädses ommaq Eesti murdõq pia kaonuq. Erängus ommaq õnnõ Eesti lõunõhummogunuka lõunõeesti murdõq, ni 1980. aastagist om võro liikminõ arõndanuq vahtsõt kiräkiilt vana Võromaa kõnõlõmiskeele põh'a pääle. Magistritüü võrdõlõs Norra nynorski ja Eesti võro keele arõndamist ja tuu takan olõvit liikmiisi. Tüü teooriajago seletäs kõgõpäält mitmit esiq muudõ, kuis om vaiht tett keelil ja murdil. Päält taa kaias tan kiili ohonolõmisõ, keelesurma, kiilikirivüse ja keeleökoloogia teemadõ (D. Crystal, D. Nettle ja S. Romaine) taustal kiili virgutamisõ uurmiisi (J. Fishman, L. A. Grenoble ja L. J. Whaley, L. Hinton). Üts põhiliidsi asjo, miä uurmiisist vällä tulõ, om tuu, et keelevaihtust saa ümbre käändäq õnnõ sis, ku saias niikavvõhe, et kiilt andas kimmähe edesi vahtsilõ sugupõlvilõ, a tuu om võimalik õnnõ sis, ku keele funktsiooniq sotsiaalsõn võrgostun püsüseq alalõ vai luvvasõq vahtsõst. Tüü om uma meetodi poolõst komparatiivnõ. Võrrõlust pruugitas heuristilidsõlt, vahtsidõ perspektiive ja küsümiisi luumisõs. Kõrvusäädmine om tan ku «otsmiskäük», mil om pall'o ütist aoluutiidü võrdõlõja uurmisviiega (K. Ågotnes). Võro keele virgutamisõ taustas kaias kõgõpäält lühkühe Eesti laembat aoluku, Eesti vanõmbat keeleaoluku ni õdagumeresoomõ keelemaastikku. Viil uuritas Eesti katõ kiräkeele aoluku ni vana lõunõeesti kiräkeele häömise põhjuisi (K. Ross), arvosaamist lõunõeesti keelest ku eesti murdõst, võro liikmisõ tegünemist ni täämbädse päävä võro keele arõndamist ja saiso. Niisamaldõ, a lühkümbähe silmätäs Norra nynorski tegünemist, aoluku ja saiso. Umaette osan võrrõldas Einar Haugeni ja Valter Tauli eelekõrralduspõhimõttit. Ku Haugeni arvosaamiisi tagapõh'as oll' Norra keelenormmisõ aolugu, oll' Valter Tauli mõotõt Johannes Aavigu keelevahtsõndusõ mõttist. Tauli arvosaamist piten tulõ kiilt normiq üleväst alla ni perän Eesti keelevahtsõndust ja toolõ perrätulõvat autoritaarsõt normmist tundu tuu võimalik. Tauli perändüs om tundaq Eesti keelekõrraldusõ mõttõn, ni tuu valgusõn või kaiaq ka Kadri Koreinigu (2010) Eesti keeleideoloogijidõ analüüsi, kon tä löüd, et harilikku keelepruukjat om diskursusõn kujotõt ku passiivsõt. Tüü järeldüisi jaon võrrõldas nynorski ja võro keele saiso. Mõlõmba man om tegemist vana kirätraditsiooni virgutamisõ katsõga, a esiqmuudu om kummagi man rahvuslusõ ja rahvusligu heränemise roll – samaq nättüseq, miä nynorski tegünemist takast avidiq, olliq ütes lõunõeesti kiräkeele häömise põhjusõs. Tuun mõttõn saamiq kõnõldaq esiqmuudu faasinihkõst. Kuiki kummagi keele sais om täämbädsel pääväl otsani esiqmuudu, om liikmiisi retoorikan ni tähtsin küsümüisin nätäq konvõrgentsi.

Okkuvõte eesti keeles Tavaline Norra keelekasutaja on teadlik Norra keeleolukorra erilisusest, kuid tihti mitte sellest, milles erilisus seisneb. Norra ei ole oma bokmåli ja nynorskiga sugugi ainus riik, kus kaks lähisuguluses olevat kirjatraditsiooni elevad kõrvuti. «Kas siis selle maa keel» on Eestis tuntud peaaegu prohvetliku maakeele arendamise ettekuulutusena. Eesti keelest on saanud kulturkeel, kuid selle protsessi ohvriks oli lõunaeesti kirjakeel. Eesti keelekorraldus on 20. sajandi jooksul omandanud autoritaarseid jooni, tänaseks on Eesti murded praktiliselt kadunud. Erandiks on Eesti kagunurga lõunaeesti murded, ning alates 1980ndatest aastatest on Võru liikumine arendanud uut kirjakeelt vana Võrumaa kõnekeele baasil. Magistritöö võrdleb Norra nynorski ja Eesti võru keele arendust ja selle taga olevaid liikumisi. Teooria tutvustab kõigepealt erinevaid lähenemisi keelte ja murrete määratlemiseks ning seejärel keelte ohustatuse, keelesurma, keelelise mitmekesisuse ja keeleökoloogia temaatika (D. Crystal, D. Nettle ja S. Romaine) taustal revitaliseerimise käsitlusi (J. Fishman, L. A. Grenoble ja L. J. Whaley, L. Hinton). Käsitluste üks põhijäreldus on see, et keelevahetust saab pöörata ainult juhul, kui on võimalik tagada keele edasiandmist uutele põlvedele, mis eeldab selle funktsioonide säilimist või taasloomist sotsiaalses võrgustikus. Töö on meetodilt komparatiivne. Võrdlust kasutatakse heuristiliselt, uute perspektiivide ja küsimuste loomiseks. Kõrvutamise näol on tegu «avastusretkega», millel on palju ühist ajalooteaduse komparatiivsemeetodiga (K. Ågotnes). Võru keele revitaliseerimise taustana tutvustatakse kõigepealt lühidalt Eesti üldajalugu, Eesti vanemat keeleajalugu ning läänemeresoome keelemaastikku. Seejärel tutvustatakse kahe Eesti kirjakeele ajalugu ning vana lõunaeesti kirjakeele hävimise põhjuseid (K. Ross), lõunaeesti keele käsitlust eesti keele murdena, Võru liikumise teket ning kaasaaegse võru keele arendamist ja seisu. Analoogselt, kuid lühemalt tutvustatakse Norra nynorski teket, ajalugu ja seisu. Omaette osana võrreldakse Einar Haugeni ja Valter Tauli keelekorralduspõhimõtteid. Kui Haugeni käsitluse taustaks oli Norra keele normeerimise ajalugu, oli Valter Tauli mõjutatud Johannes Aaviku keeleuuenduslikest mõtetest. Tauli mõtted eeldavad keele normeerimist ülevalt ning Eesti keeleuuenduse ja sellele järgnevale autoritaarse normeerimise näitel tundus see võimalik. Tauli pärand on tajutav Eesti keelekorralduslikus mõttes, ning selles valguses võib ka vaadata Kadri Koreiniku (2010) Eesti keeleideoloogiate analüüsi, milles ta täheldab diskursuses tavalise keelekasutaja kujutamist passiivsena. Järelduse osas vaatleb töö nynorski ja võru keele olukordade sarnasusi ja erinevusi. Mõlema puhul on tegu nö vana kirjatraditsiooni revitaliseerimise katsega. Üks erinevus on rahvusluse ja rahvusliku ärkamise roll – samad nähtused, mis soodustasid nynorski teket, olid lõunaeesti kirjakeele suremise üheks põhjuseks. Selles suhtes saame rääkida teatud faasinihkest. Ehkki keelte olukorrad on tänapäeval radikaalselt erinevad, on liikumiste retoorikas ning aktuaalsetes probleemides märgatav konvergents.